Täna liugu laseme, hõissa, meil on vastlad… Sel aastal mängis ilmataat vingerpussi, kuid ega sellepärast vastlasõidud tegemata jäänud. Kell üksteist kogunesid lasteaia- ja koolilapsed õue, et üheskoos mängida üks võistkondlik orienteerumist nõudev liikumismäng. Iga võistkonnaliige pidi lumiselt alalt otsima kindla värvi ja numbriga kaarti, selle võistkonna juurde viima ja kaardil oleva ülesande ette lugema ning kõik üheskoos kaardil oleva ülesande lahendama. Tuli ette, kus valesti loetud ülesande eest pidi terve võistkond tegema kätekõverdusi, kuigi ülesanne nägi ette käteplakse. Kuid võistkond ei protestinud ja ka kätekõverdused said tehtud. Peale võistlust läks “saanisõiduks”. Kooliõpilased rakendati hobusteks kelkude ette ja lasteaiamudilased hakkasid kutsariteks. Küll oli tegu, et isekaid hobuseid sinna juhtida, kuhu kelk ja kutsar sõita tahtsid. Nalja sai palju. Ja ega vastlaid ilma pikema liulaskmiseta mööda saa saata. Mis sest, et meie väike mäeküngas oli juba lumest pool paljaks sõidetud, siis kelgutamist ei seganud see sugugi. Ja kui vastlasõidud tehtud, ootas lapsi lõunasöögiks mulgipuder kõrnede ja porgandisalatiga ning loomulikult vastlakukkel.
